Keskaegne Haapsalu

kaardile

1400

13.-14. sajandil hõlmas Haapsalu linnaterritoorium umbes 8 ha suuruse ala. Elanikkonna suuruseks on 1534. aastal, mil piiskopile vandusid truudust 30 kodanikku, hinnatud maksimaalselt 500 inimest, aga enne 16. sajandit oli see arv kindlasti väiksem. Linnaelanikud olid peamiselt sakslased, eestlased ja rootslased, aga leidus ka venelasi, soomlasi ning taanlasi. Linnaõiguses on pööratud kõige rohkem tähelepanu käsitöölistele - lausa selle esimene artikkel on suunatud nende tegevusele. Kõige konkreetsemalt käsitles õigus kangruid, eriti täpselt on reglementeeritud linase kanga tootmisesse ja ka sellega kauplemisse puutuvad olukorrad. Teisi käsitööharusid spetsiifiliselt linnaõiguses ei mainita ja seega võiks pidada linatöötlemist Haapsalu meistrite peamiseks tegevusalaks.

Linna juurde kuulus ka müüridest väljaspool asuv saras, mida vajati majandustegevuseks. Seal asusid linnaelanike põllu- ja karjamaad. Igal hommikul aeti loomi sarase maadele mööda Karja tänavat, mis selle järgi ongi oma nime saanud. Sarase piirkonda jäid ka eeslinnad, näiteks kalurikülad, ja seal viidi läbi hukkamisi - kõige tõenäolisemalt tänapäeval Võllamäe nime kandval künkal, kuhu viidi surmamõistetud kurjategijad, keda kõigepealt linnas kolm ringi ümber turuplatsi talutati. Haapsalu sadamapaiga asukohta pole aga suudetud kindlaks teha: arvatavasti jääb see tänapäevaste Rüütli ja Linda tänavate ristumiskoha lähistele.

Üha võimsamaks ehitati ka Haapsalu piiskopilinnust: selle kapiitlihoone, nn väikese linnuse müürid kasvasid lõpuks 29 meetri kõrguseks. 13.-16. sajandil rajati ka eeslinnused, mida tuntakse praegu suure linnuse nime all. Lisaks valmis 15. sajandi alguses Haapsalut ümbritsev linnamüür. Kurioosne on linnuse kahuritornide paiknemine mitte kaitserajatistest väljapoole, kust vaenlasi oodata oleks, vaid hoopis linna suunas - selline paigutus on aga arusaadav, sest rünnakut oodati ka merelt ning näiteks 1427. aastal löödi seetõttu tagasi piraatide kallaletung. Kuigi 14. sajandi lõpul sai piiskoppide peamiseks residentsiks Kuressaare, ei vähenenud Haapsalu tähtsus, sest seal asus jätkuvalt toomkirik. Viimases olevat muide 1535. aastal Brandenburgi markkrahv Wilhelm näinud õudset punase sametiga palistatud valges rüüs naisekuju. Järelpärimistel selgus, et keegi polnud varem sellisest naisest midagi kuulnud ning Wilhelm ise pidas teda kuradiks ja keeldus edaspidi ühtegi kirikusse sisse astumast. Selles kummalises loos võib aga peituda üpriski vana vihje Valge Daami legendile.

Aluve, Kalvi. Haapsalu piiskopilinnus. Tallinn, 1998
Russow, Erki. Linn linna all II. Arheoloogilised kaevamised Haapsalus 2003. aastal. Läänemaa Muuseumi toimetised VIII. Haapsalu, 2004
Paras, Ülle. Haapsalu keskaegsed õigused ja linna omavalitsus. Lääne Elu, 12.04.2004


 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • kivid
  • maja
  • matkamine
  • mõis
  • nool
  • park
  • ring
  • sadam
  • vaade