Asutav Kogu võtab vastu maaseaduse

kaardile

10. oktoober 1919

Radikaalne maaseadus võõrandas baltisaksa suurmaavaldajate maa ning nägi ette selle laialijagamist arvukateks väiketaludeks, mis said iseseisvusperioodi agraarmajanduse aluseks.

Põhjalikust maareformist oli juttu olnud juba ärkamisajal, Vabadussõja perioodil soovis suurem osa elanikkonnast sotsiaalse ebavõrduse likvideerimist, kuna suurem osa maast kuulus 6000-7000 baltisaksa mõisnikule, samas kui 2/3 elanikkonnast oli täiesti ilma maata. Aprillis 1919. aastal hakati maa ümberjaotamist Asutavas Kogus arutama. Ehkki kõik erakonnad olid veendunud maareformi vajalikkuses, vallandusid teravad vaidlused selle teostamise üle. Vasakpoolsed pooldasid kiiret ja radikaalsed reformi, nõudes, et riik võtaks kogu maa enda kätte mõisnikele kompensatsiooni maksmata ning riiklikust maafondist jagatakse edaspidi maad kõigile soovitajatele põlisrendile andes. Parempoolsed olid kategooriliselt talumaade riigistamise vastu ja nõudsid reformi teostamist järk-järgult pikema aja jooksul, äravõetud maade hüvitamist omanikele ning riigistatud maade müümist soovijatele isiklikuks omandiks. Lõpuks jäid peale vasakpoolsete ideed, kuigi nad ei suutnud enda soove täies ulatuses läbi suruda.

10. oktoobril võeti Asutavas Kogus vastu Ida-Euroopa riikide kõige radikaalsem maaseadus, mille poolt hääletas aga vaid 63 parlamendi liiget 120-st. Vastuhääletajateks olid baltisakslased, aga enamik Maarahva Liidu liikmetest, kes olid seaduse vastu, lahkusid hääletuse ajaks saalist. Maareformiga võõrandas riik kõik Eesti Vabariigi alal olevad mõisad ja muud suuromanduses maad - kokku 2,3 miljonit ha (s.o. 96,6% suuromandist). Koos maaga võõrandati reeglina ka põllumajandusinventar. Kuni selle ajani moodustas suuromand Eesti Vabariigi maafondist 58% ning eesti väiketalupoegadele kuuluv väikeomand ülejäänud 42%. Maa eest tasu maksmine jäeti maaseaduses lahtiseks ning see kavatseti kindlaks määrata vastava eriseadusega. Elusinventari eest tuli tasuda 1914. aasta turuhindade järgi, eluta inventari eest aga soetamisaasta hindade järgi.

Võõrandatud mõisamaad tükeldati taludeks, keskmise suurusega 16,4 ha, mis algselt renditi rahvale välja põlise kasutamise õigusega, hiljem muudetakse päristaludeks. 1925. aastaks on juba 70% maast välja jagatud ja loodud 41 000 uut talukohta. Maareformi tulemusel asendus palgetööjõul baseeruv suurmaapidamine väikemaapidamisega, kadusid teravad sotsiaalsed ja rahvuslikud vastuolud, vähenes maata palgatööliste osakaal rahvastikus ning tekkis ulatuslik riigitruu väikeomanike kiht.

Vahtre, Sulev (toim.) et al. Eesti ajalugu VI. Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu, 2005
Eesti ja maalim. XX sajandi kroonika. I osa. Eesti Entsüklopeediakirjastus AS. Tallinn, 2002


 


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • nool
  • ring
  • teater
  • vaade