Kuperjanovlased osalevad Tartu vabastamises

kaardile

14. jaanuar 1919

1919. aasta esimestel päevadel alustas Kuperjanovi juhitud Tartumaa partisanide pataljon lahingutegevust. Peagi sai see tuntuks oma hulljulgete retkedega vastase tagalasse, mis külvas enamlaste hulgas segadust ning andis eestlastele lootust. Pildil kuperjanovlaste sümboolika, mis võeti kasutusele 6. jaanuaril 1919.

 

Leitnant Kuperjanovi ettevõtmine Tartu vabastamiseks algas sellekohaste dokumentide alusel 6. jaanuaril 1919 ehk nädal enne tegelikku aktsiooni. Tema linnas loodud luurevõrk kandis ette punaste arvu ajutisest vähenemisest, kus osa suunati appi Riia vallutamisele. Eesti väeosades nägi Punaarmee suhteliselt nõrka vastast, seetõttu otsustati kõigepealt vallutada Läti, et seejärel teha lõpp ka Eesti Vabariigile. Kuperjanovil ei jäänud punaste kaitse vähenemine kahe silma vahele ning ta kirjutas 1919. aasta 7. jaanuaril kell 2 Viljandis olevale Tartu linnapeale Jaan Kriisale: "Teatan, et täna kell 17 Talkhofist (Puurmanist) wälja astun Tartu peale. Maakuulamiste põhjal saadud teadete järele ei wõi kahtlust olla, et operatsioon wõiduga lõpeb..."
Juba pool päeva varem oli ta teatanud diviisistaapi: "nr.4, 6.01.19. kl. 12.00 ... seitsmendal jaanuaril kell 17 astun wälja Tartu peale. Palun abi mujal wäerinnal pealetungimisega, iseäranis Tapa sihil. Tikke on mul 188, neist 28 ratsameest..." Kuperjanovi kavatsus sai teatavaks ka pealinnas, millest innustatuna ülemjuhataja Laidoner katsus oma hulljulge väeosa ettevõtmistest mitte maha jääda ning väljastas 9. jaanuaril käsu: "... Tartu wastu edasi tungida ... ja Walga peale edasi..." Eesti väed vallutasidki samal päeval tagasi nii Tapa kui ka Jõgeva.
Olev Teder leiab, et kõrgema väejuhatuse tegevus jäi siiski Tartu operatsiooni seisukohast olematuks: Tartu suunas edasi ei tungitud ja ka kontroll Tapa-Jõgeva raudtee üle jäänud punaste kätte.

Leitnant Kuperjanovi plaan Tartu vabastamiseks oli algul Kärevere-suunaline, kuid pärast 2. polgu võidetud Aidu lahingut (4. jaanuaril 1919) kahesuunaline: Kärevere kaudu üle Emajõe ning Voldi kaudu mööda raudteed. Linn pidi esimesel puhul võetama koos sealviibivate põrandaalustega oma alla öösel Punaarmee kasarmute vallutamisega, mis linna kaitsesid, et seejärel oodata abivägede saabumist. Puurmanist lahkusid kuperjanovlaste üksused 9. jaanuaril Kärevere suunas ja 11. jaanuaril Voldi suunas. Samal ööl asuti Ausi karjamõisa ja vabastati Visusti ning Koogi mõis. 13. jaanuaril jõuti juba Mõisamaa mõisa külje alla. Vaba oli ka Kärevere mõis.

Kuperjanovi plaan edasiseks tegevuseks põrkus aga sellele, et kõrgem väejuhatus ei saatnud Tallinnast Jõgevale 2. polgule Tartu vallutamiseks lisavägesid ning seetõttu ähvardas Tartu vallutamise plaani nurjumine. Soomusrongid ootasid samal ajal Rakverest 1 kilomeeter lääne pool raudteesilla parandustööde lõppu, et seejärel ida poole liikuda. Divisjoni ülem kapten Karl Parts jalutas igavusest linna ning see, mida ta nägi ja kuulis, muutis mehe teod ajaloolisteks. Punaste hävitustöö ja kodulinnast Tartust saabunud sõnumid pere surma kohta viisid kapteni otsusele viia soomusrongi nr. 1 kõrgemaid käske eirates tagasi Tapale, kust ta pööras otsa Tartu peale. Nii õnnestus ka tema sõbra Kuperjanovi soov "Tapa-sihil midagi ette võtta" ka ilma väejuhatuse otsuseta. Vaatamata Viru rindejuhtide korduvatele tagasikutsetele, saabusid soomusrongid nr. 1 ja veidi hiljem ka nr. 3 13. jaanuari õhtuks Jõgevale.
Olev Teder leiab, et kapten Partsi tegevust motiveeris kustumatu viha perekonna punamõrtsukate vastu, leitnant Kuperjanovit aga tervest mõistusest juhitud tarkus ja viha isamaa anastajate ees.

Et rongid Viru rindelt loata lahkusid, ei andnud 2. polgu ülem Jõgeval rongidele toetusjõudusid. Kahe rongi koosseisus viibis kokku 150 meest, kellest suur osa kuulus raudtee remondibrigaadi. Küll oli neil piisavalt punastelt võetud relvi, mida alarelvastatud kuperjanovlased osaliselt nagu taevast kukkunud kingituse endile said.

Vaatamata korduvalt purustatud raudteele suutsid Parts ja Kuperjanov ühiste jõududega õigeaegselt vallutada tähtsad Amme ja Emajõe sillad. Rongidel suundus 150 kuperjanovlast Tähtvereni, ülejäänud osad "kammisid" mööda Jõgeva maanteed linnani ning viimased Käreverest järele. Rongilt saadud relvadega relvastatud reserv lahkus Puurmanist Tartusse 14. jaanuaril. Samal päeval, pärast Tähtvere lahingut, taandusid punased Tartust. Tartu vabastamisele järgnesid edukad lahingud Elva, Rõngu, Puka ja Sangaste all.
Olev Teder on seisukohal, et Partsi ja Kuperjanovi eduka Tartu-operatsiooni järel tekkis kõrgemas väejuhatuses nende, eriti viimase vastu, vimm, mistõttu Kuperjanovile ei antud kaptenipaguneid, ehkki ta oli Tartu garnisoni ülem, komplekteeris seal 1200-mehelise pataljoni, millest 600 meest ja leitnant Einbundi ligi 300-meheline väeosa jäeti Elva retkest alates otseselt tema alluvusse. Seetõttu on leitnant Kuperjanov olnud arvatavasti Eesti ajaloos, oma alluvate arvu poolest, kõige madalama auastmega juhtiv ohvitser. Teder usub, et just sellised möödalaskmised juhtide töös maksid hiljem valusalt kätte.

Tederi seisukohtade kohta vt lähemalt: "Kutsar". Vali Press, 2008 ja http://www.kuperjanov.ee/Kangelasteod.html

Allikad: Eesti ajalugu elulugudes: 101 tähtsat eestlast. Tallinn: Olion, 1997, lk-d 144-145.

Eesti Ajalugu Kronoloogia

Foto: http://www.mil.ee/im/maavagi/mv_kuperjanov.jpg


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • haigla
  • haud
  • kool
  • lasteaed
  • matkamaja
  • tulease