Latgalite alistumine ja ristisõdijate esimene sissetung eestlaste alale

kaardile

1208

Pärast liivlaste alistamist 1206. aastal õnnestus piiskop Albertil enda sõltlasteks teha ka Väina jõel asunud Polotskist sõltunud Jersika ja Koknese vürstiriigis, mille valitsejate päritolu küsimus on siiani lahendamata; lätlased peavad neid latgaliteks, venelased aga idaslaavlasteks. Jersika vürst oli alistunud rahumeelselt ja säilitas osa oma võimust, Koknese vürst Vjatško põletas aga oma linnuse maha ja siirdus Venemaale, ilmudes Henriku kroonikasse uuesti alles 1223. aastal, mil asus Tartusse Pihkva sõltlasena valitsema.
1208. aastal alistusid Albertile ka Ümera jõe piirkonnas elavad latgalid, kes otsisid Henriku teateil kaitset neid pidevalt rüüstavate eestlaste eest, lisaks olid nad tänu Polotski mõjule nende läheduses tutvunud ka juba kristlusega. Seetõttu olid nad valmis suhteliselt kergelt vastu võtma ka ristiusku ning maksma kirikumakse. 1208. aastal saadeti Ümera latgalite preestriks ka kroonik Henrik.

Just latgalite soov eestlastele varasemate rüüsteretkede eest kätte maksta tundubki olevat vallandanud ristisõdijate ja eestlaste konflikti. Ajaloolase Sulev Vahtre arvamuse kohaselt püüdis piiskopm Albert konflikti sõjakate eestlastega pigem vältida, seda enam, et oluline Väina kaubatee oli juba tema kontrolli all ning nii Polotski kui ka Leedu poolt ähvardas teda oht. Kuid lisaks latgalitele olid Eesti alale sõjaretkede korraldamisest huvitatud ka saksa kaupmehed ja ordu, kellest esimesed soovisid kontrollida ka Pihkvasse minevaid kaubateid, teised aga oma mõjuvõimu laiendada, sest seni oli lõviosa maadest langenud piiskopi otsese võimu alla.

1208. aastal toimusidki üheltpoolt latgalite ja teiseltpoolt eestlaste (ugalaste) läbirääkimised, kus peamiseks tüliküsimuseks kujunes saksa kaupmeestelt väidetavalt kunagi ammu röövitud vara tagastamine ugalaste poolt. Ugalased keeldusid seda tegemast ja nõnda lahkusid vastaspooled üksteist teravate odadega ähvardades. Peagi toimuski peamiselt latgalite organiseeritud röövretk Ugandisse, mille käigus põletati maha Otepää linnus. Ugalased vastasid sellele omapoolse sõjakäiguga, kuhu olid kaasatud ka sakalased. Eestlased piirasid muuhulgas Beverini linnust, kuid ei suutnud seda vallutada. Nende kahe vastastikuse röövretke toimumist peetaksegi tavaliselt eestlaste muistse vabadusvõitluse alguseks.

 

Allikas: Henriku Liivimaa kroonika = Chronicon Heinrici Livoniae. Tallinn: Eesti Raamat, 1982.


Lõpetasid loo vaatamise. Võid lugu uuesti vaadata või selle sulgeda ning valida lugude valiku menüüst uued lood. Korraga saad vaadata kuni kolme lugu.

Korraga saab valida 3 lugu, kui soovite valitud lugusid muuta, siis võtke linnuke varasema valiku eest

Uute lugude valimiseks palun peata lugu vajutades nuppu “Stop ja tagasi algusse”

Vali lugusid

Legend

{header}

  • ajalooline
  • haud
  • kirik
  • kivid
  • kohus
  • lasteaed
  • maja
  • mõis
  • monument
  • nool
  • relikt